Tere, Tartu, lillekleidis
kevadkaunis silmarõõm!
Nagu mõrsjaehtes neidis,
ümber lehekuine lõõm!
Ah, kui palju näinud aegu
eemal sinust, tuttav linn!
Igatsusest nii peaaegu
ahastusse sattusin.
Taas võin olla ringiuitja
Toomel imeilusal,
silmitseda maju, puid ja
Emajõge kaugemal.
Mälust silme ette lükib
õndsaid pilte mõttelend;
küsimus siis pähe tükib:
oled sina muutnud end?
/---/
Õpetlased lugupeetud,
kuulasin teid innukalt!
Lõpuks aga, nagu neetud,
vedasin teid, varjud, alt!
Pillasite kogu aja
tarkust oma aaretest...
Olin metsik unistaja
ega saanud sotti sest!
Sinisilmseid naisi noori
on siin nüüdki hulgani.
Ei neid muusalinnas voori
vähem küll kui vanasti!
Nagu teilgi hõõgus puna
palgeil kord te emadel,
kui ma mees neid arglikuna
vahtisin, hing hull ja hell.
/---/
Tudeng-vennas, aeg ei oota,
ruskelt lakk sul lehvigu!
Liivimaa võib sulle loota,
tervitab sind ka mu suu.
Pojad, teie uhked tavad –
värvimüts ja buršiviis –
nooruspõlve meenutavad,
seda, kuis kõik oli siis.
Kuidas jälle näha isuks
õnneaegseid kaaslaseid!
Olen’s jäänud üksi risuks?!
Velled, kuhu rutt viis teid?
Olgu peale, eks ma hulgu
vanus paigus omapead –
Emajõe vee igikulgu
kadunud on teie read.
Päevi järjestikku tõtleb,
ahtamaks jääb eluring.
Kuulge, pojad, millest mõtleb
vana laulumehe hing:
vaid üht hauda Tartu linna
mullapõue soovib ta,
kuhu kunagi saaks minna
eluvaevast puhkama.
Aastal 1872
