Oktoober oli soe. Pidasin loenguid rahvaülikoolis, õpetades loovkirjutamist, mida kombineerisin juhendatud meditatsiooni elementidega. Üksildases meeleolus kolasin poodides ning ostsin liivakella ja peegli. Siis algas suurte muutuste aeg. Tulin ära Postimehe töölt Gildi tänavas ja hakkasin tööle Vanemuise tänaval kirjanduse majas. Seal oli töötanud mu häid sõpru. Tahtsin nende jälgedes käia, samal ajal ajades jälgi üheksakümnendate kirjanduselus. Panin käe oma kabineti ukselingile ja tajusin olnud aegu ja inimesi. See oli omalaadne haarav seiklus, kuni see kestis. Olin tänulik, kui ilmus inimene, kes mind sellest üles äratas. Võib-olla aga teadsin kõike ning raiskasin Vanemuise tänaval ainult aega.
Asukoht teoses
lk 67
