Minu tuba „Pallase“ hotelli kuuendal korrusel mõjub oma monumentaalsete mõõtmete ja seinu ehtivate poeetilisrealistlike kitšmaalidega samuti kuidagi nõukogulikult. Peatänavapoolne sein on tervenisti klaasist, tekitades tunde, nagu magaksin tühjuse äärel; või nende möödujate peatses unes, kes hilisel öötunnil ei tõsta pilku minu poole üles. Uinun omaenda näivuses.
Järgmisel päeval, rahvuspüha hommikul on tänavad inimtühjad; lipudki on külmast kangestunud. Linnas valitseb suur valge vaikus, millele mu lühikeseks jäänud uni muudab mind äärmiselt vastuvõtlikuks: vaikus, milles laulda psalme. Aga milliseid?
Asukoht teoses
lk 42
