Ladina keele õppejõudu asendanud Ülo Torpats jättis ühel hommikul aga eriti väsinud mulje. Ta istus suure osa ajast loiult lauanurgal, tõmbas seal suitsu ja poetas aeg-ajalt mõne ladinakeelse väljendi, millest me mõhkugi aru ei saanud. Hajameelselt süütas ta korra oma suitsu ka valest otsast, pööras selle siis näppude vahel ringi ning olles jälle midagi ladina keeles pomisenud, torkas põleva otsa suhu. Ootasime põnevusega, mis nüüd juhtuma hakkab, aga ei juhtunud midagi. Korra läkastanud, pööras Torpats sigareti jälle õiget pidi ja suitsetas edasi.