/---/
Krista Ojasaar kutsub vana mehe ja poisi sellele,
mis kujuneb kahetunniseks eraekskursiooniks
hiidsuures ajaloolises Eesti Kirjandusmuuseumis. Teel
mööda pikka koridori küsib vana mees:
„Taevake, on see vast suur maja. Kui palju inimesi
siin töötab?“ Krista vastab. „114 ja pool teadurit.“
Seistes ülikülluslikus saalis, jutustab Krista
võrratu maja ajaloost, juhtides tähelepanu peeneile
puidunikerdustele ja mustritele, parimate meistrite
kätetööle, oivalisele tapeedile, mis näeb välja, nagu
pärineks see mõnest haldjamaailma lossist, ja siis,
üha sõeludes sisse ja välja läbi eri ruumide,
kus teadurid on töösse süvenenud, jutustab ta muudkui lugusid
vaimudest, kes siin elavad – nii näiteks ühest
noorest naisest, Lillast Daamist, kes ennast üles poos.
Krista osutab suurele konksule seinas, mille külge naine
oli end riputanud. Krista räägib lugusid neist, keda
kummitus on siin ehmatanud, kaasa arvatud üks mees,
kes oli varastanud muuseumi raha.
Kui kummitus ilmus, kohkunud mees nii hullusti, et
laskis end sealsamas maha. „Just siin ta suri,“ lausub Krista. Ta
osutab laigule nende jalge ees ja poiss
kargab sammu tagasi. Nad käivad läbi kogu
esimese korruse ja siirduvad siis trepist üles /---/
Asukoht teoses
lk 129–131
