Kentuki Lõvi. Katkend luuletusest

Vanamees ja poiss hilinevad üritusele Tartu
Kirjanduse Majas. Nad juhtusid peatuma Toomemäel,
            et vaadelda noori
paare tantsimas muusika saatel, mis hoovas nähtamatust allikast. Kui

nad lõpuks saabuvad, on juba vaheaeg.
Marja Unt lükkab lahti kõrvalruumi ukse ja algabki
pidu. Vana mees mõtleb, kas ta on ikka oodatud,

ehk mõjub ta eestlastele veidralt oma pikkade juuste
            ja palmitud, ehitud habemega,
draakonitätoveering põsel. Mis võiks olla maailma
vastus talle? Sõbralik, loodab ta. Ega ei tea ju,

mida oodata sellistes olukordades.
            Aegu ja aegu tagasi otsustas ta
ükskõik kus ja kelle seltsis jääda alati endaks,
lahkeks ja lihtsaks Kentucky talupoisiks.
            Siis tutvustatakse teda

Arne Merilaile, Tartu Ülikooli
            eesti kirjanduse õppetooli
professorile, ja nad lausuvad oma nimed. Arne kuulutab:
„Ahh! Kentuki Lõvi!“
            Vana mees vaatab teda hämmingus,

taipamata, kust lause on pärit.
            Olla Kentuki Lõviks hüütud,
siin, Tartus, korraga selgest taevast, viib jalust.
            Arne seletab: „Oskar Luts,
üks me suurimaid kirjanikke, kirjutas „Kevade“, ühe tuntumaid

raamatuid eesti kirjandusloos. Üks rüblik tegelane seal,
Joosep Toots, armastab indiaanlasi ja uneleb põgenemisest
Ameerikasse ühel heal päeval. Toots hüüdis ennast

Kentuki Lõviks. Sina meenutad mulle Tootsi! kõik tema lood
ja keel on mõjutand meie keelt ja kultuuri.“
„Aitäh,“ lausub vana mees. Pärast veel mõnd meeldivat

kohtumist, vestlust, hüüavad tema ja poiss: „Head aega!
Head aega!“ ja mööda klibadi-klobadi
            munakivisillutist
vantsivad tagasi muuseumi.

/---/

Milleks kõigeks ei ole küll teda nimetatud,

seinast seina, niipalju kui sõnu. Toomemäe harjal
nad peatuvad seal, kus noored tantsisid äsja,
            ja käsikäes vaatavad laotuses säravaid tähti
            peaaegu täiskuu valgel. Poiss ütleb: „See on võlutud paik.“