Üle linna liiguvad linnuparved, mustad ja valged,
Päike paistab veel õhtust, päramist paistust,
Minu süda on rahul, kuigi pole selleks põhjust,
Ometi mingi rõõm on kui õginud minu mured.
Sina oled kaugel, kaugel aastate taga,
Minust eespool-kaugel, muidugi mõista.
Vahel kohtume küll mõnes ruumis võib-olla,
Kuid me vahel on ikkagi aegade jõgi.
Kaks kallast ei saa kunagi kokku.
Ainult linnuparved lendavad üle,
Ühed mustad, teised valged.
Oi, aeglaselt aeg kulub neilgi
Kaldalt kaldale liuelda!
Asukoht teoses
lk 82
