Soojadel kevadõhtutel, kui hakkas pimenema ja tänavavalgus sisse lülitati, läksin eriti kiirustamata Supilinnast Oa tänavalt majast number kakskümmend kuus Anne tänavale, arvestades teekonna pikkuseks kakskümmend minutit. Tee läbimiseks valitud väikesed loogelised Ülejõe tänavad olid sõbralikud ja kevadvidevikus omaette. Mind saatis lähedal asuva mahajäetud Vene lennuvälja hingus, sama näljane nagu ma ise neil aegadel, kuigi TU-16 järelejäänud vrakkide maine teekond oli kindlasti ammu lõppenud mõnes metallifirmas Turu tänaval.
Mulle meeldis kogeda neid tänavaid ja maju õhtul; piirkonna lootusetu, raskesti seletatav depressiivsus /---/.
Möödus öö või mitu, enne mingit keskpäeva väljusin Sigmari korterist, lonkides kiirustamata mööda Pikka tänavat. Täiesti pilvitu taevas linkis minevikku, justkui ei seostuks miski olevikus selle taevaga – sürreaalsed vaated, teab kuhu välja viivad tänavad, kummaline vaikus ja unenäod, mis olid alati ainult temast.
