Vähehaaval saab poiss ülevaate kodutänava pikast käekäigust. Kas ema ja isa ikka teadsid, kui vanasse majja nad neile kodu ostsid, tahab ta kangesti teada.
Lukase kujutlusvõime süttib praginal ja ettekujutus endistest elanikest, kes nüüd vaimudena läbi toaseinte liuglevad, toovad talle hirmujudinad peale. Ta piilub kartlikult uksesuu poole, et näha, kas ehk keegi endistest elanikest teda hämaras esikus jälgib.
Jaani tänav, mis koosneb Tartu vanimatest hoonetest, kaasa arvatud Jaani kirik, mille tornikiivri all kajavad pronksist kirikukellad Peetrus ja Paulus, saab Lukase jaoks hoopis uue tähenduse.
„Kas kirikutorni tohib tõesti minna? Päris üles?“ küsib Lukas kahtlevalt.
„Muidugi! Ja sealt avaneb imeline vaade kogu linnale,“ kinnitab vanaema.
Lukas hakkab arvama, et vahest ei elagi nad maailma kõige igavamas linnas. Hoolimata sellest, et siin pole rääkivaid kaitsetorne, -laternaid ja -tuulelippe. Või on?
Asukoht teoses
lk 23–24
