Metsiku, kõike kuradile saatva rõõmuga viskusin nüüd allakäigujõkke, mille põhjamudas lebasid uppunutena ees vähemasti pooled mu esivanematest.
/---/
Mu peamiseks lohutajaks, altariks ja sõbrameheks sai sel nukral ja üksildasel kevadtalvel kõrts nimega Zuvaa, mis asus Laial tänaval. See oli üks noist urgastest, kus maa-aluste jõgedena ristusid ja puutusid omavahel kokku kõiksugu erinevad pahed ja ihad: luhtunud unelmad, läppunud elurõõm, lõbus allakäik… Nagu kõrged katused meelitavad endi peale kõndima kuutõbiseid, tõmbas haigeid ja rahutuid hingi kesköisesse Zuvaasse niisamasugune kummaline tung. Peaaegu igal öösel võis seal kohata päevavalgust vihkavaid logardeid ja boheemlasi, punkareid ja mõnda gootiliku välimusega kaunitari, kes hullutas mehi oma langenud ingli sarnase, ülbe silmavaatega, avara dekoltee või katkiste võrksukkadega. Zuvaa oli koht, mis peale kõigi teiste kõrtside sulgemist oli ikka veel lahti, mistõttu nädalalõppudel vooris sinna kokku igasugust rahvast: nii peenes ülikonnas haritlasi kui tudengineiusid, kes tahtsid vaadelda pahelist elu, linnaametnikke, keda oli laostanud kirg hasartmängude vastu, igavesi üliõpilasi, kes oma hiilgavate, kunagi nii paljulubavate teooriate või leiutistega ummikusse olid jõudnud ja nüüd muusikast, viinast ja katkiste hingedega seltskonnast lohutust otsisid. Pistrikena sööstlesid Zuvaas risti-rästi ringi armujanused pilgud; vali muusika ja lõbus sumin täitsid umbse õhuga ruumid ning hapniku asemel hingati seal sisse tiiraste lõhnade ja uimastava humala pilvi.
Mindki kandsid jalad aina tihemini Zuvaasse. Seal kesk lõbusat loba ning joobnute lärmi sain oma hingepuuris viskleva looma taas vabalt tantsu lööma lasta.
Asukoht teoses
lk 22–23
