Saabus märts. Päike hakkas vähehaaval taas üles soojendama tänavaid, linnataguseid põlde ja inimeste poolunes hingi. Kõrgel majade kohal tiirlesid esimesed kajakad, kiljudes aina uusi teateid kiiruga läheneva kevade kohta.
Istudes kirjandusmuuseumis ja toksides arvutisse Urvaste kihelkonna rahvalaule, kõnekäände ja pärimusi, unustasin end samal ajal üha rohkem aknast välja vaatama, kuis märtsikuine ilm seal vaikselt oma sisemises säras tuikas, helendas ja meelitas. Õhtuti hulkusin tuulistel tänavatel, vaatasin vastutulevaid rõõmsaid ja õhetavate põskedega tütarlapsi, hinges segadus ning ärevus. Kuidas küll läheneda neile noortele neidudele, kuidas kirjeldada neile oma kevadises tärkamisvalus võrsuvat ebamäärast iha, ilma et see kiimase pealetükkivusena tunduks? Nagu iga teinegi vallaline ja noor inimene tundsin pakitsemas suurt ihu- ja hingeläheduse igatsust, tundsin vajadust sulatada lahti talve jooksul hinge kogunenud igikelts. Kord soojal õhtupoolikul üritasin üht pargipingil istuvat tudengineidu kõnetada, ent kui ta konspekti kohalt pea tõstis ja mulle küsivalt otsa vaatas, lõin verest välja ja kiirustasin edasi… Nii lõpetasin oma õhtud ikka kas kodus teleka ees või kusagil kõrtsis teiste üksildaste hulguste seltsis konutades.
Asukoht teoses
lk 44–45
