Sõbra maja keldrikorrus oli enne kontserdi lõppu peaaegu inimtühi. Otsisin lehmanahast pükste taskust plekist numbri ja ilus pikajuukseline garderoobipoiss ulatas mulle vastu mutinahkse kasuka. Selle kasuka olin ostnud eelmisel talvel siitsamast, ülevalt saalist. Kas keegi ütles, või oli lehes või plangul kaltsumüügi kuulutus, ei mäleta enam, kuidagi ma oskasin tulla. Rohkelt rahvast lookles kahes suunas improviseeritud lettide vahel. Tuntud näitlejanna, pikk mulatitari moodi iludus oli süle täis kuhjanud säravaid mustreid, läikivatest kangastest rõivaid. Terve saal ja lavagi oli täis laudu, laudadel ja laudade kõrval kottides ja kastides olid kasukad, ehtsaid ja kunstnahast, alt laienevaid pükse igat värvi, peenetriibuline velvet, oli psühhedeelsete mustritega froteehommikumantleid, nahast, kummist ja vinüülist jakke ja eredavärvilisi kahisevaid dresse. Platvormsaapaid. See lõhn! Välismaa pesupulbri, tolmu ja kerge kopituse odöör. Ja see kõik oli isegi minu jaoks odav! Veel praegu hakkas mu süda kasukat silitades, selga tõmmates kiiremini lööma, segunesid rahuldus ja kahetsus, miks ma ometi rohkem ei haaranud, kogu seda värvilist, väärtuslikku kraami.
Asukoht teoses
lk 79
