Kõnnin Kaarsilla poole,
kotis värsked Põlvamaa maasikad
ja surnud kass,
kes embab revolvrit.
Ma ei kardagi enam inimesi.
Üks tädi jälgib pingsalt,
kui oma punase kleidi lehvides
nelja meetri kauguselt möödun.
Tuul seisab keset jõge
ega kavatsegi tänavatele astuda.
Ja kokku pakitud Väikse Kuuba ees
on neli kasti laime,
mis meenutavad Karlova aedade ees
sügiseti pikutavaid õunu.
Üks onu peidab end silla lõpus,
jääb seisma täpselt enne mind
ja siis kollitab oma lapselast,
kelle kilked murravad
mu kõrvaklappidest läbi.
/---/
Mõtlen, et hüppaks jõkke
ja mängiks natuke latikat,
seesugust,
keda ükskord varahommikul püüti
ja siis mööda tänavakive uimaseks löödi.
Kass näitab elumärke,
kui lõpuks oma naabruskonda jõuan
ja katuselt pühitud
samblatükkidest üle keksin.
Tartu on ikka Tartu.
