Ülikool on Tartus alati olnud riik linna sees. Elevandiluust müüridega, läbimatu ja kõrk kindlus keset vaimuvaest sood. Ehkki ajad on muutunud, pole muutunud see tajutav piir, kust alates algavad inimesed, kes oskavad kreeka ja ladina keelt, teavad, kes on Descartes ja Huysmans, suudavad lõigata välja sooletsüsti ja õmmelda augud kinni jäljetult haihtuva kätgutiga.
Oskar tunneb, justkui astuks ta läbi membraani, mis kisub tema pealt maha kädistamised ja tänitamised, jutud puudadest ja kroonidest, üüriarvetest ja jahukoidest. Vaid üks samm kuulsate sammaste vahele ja teda tervitavad puuderdatud parukate aupaklikud kummardused. Siin, nendesamade põrandate peal on kõndinud härrased, kelle mõtted kerkisid kõrgemale maistest totrustest, kelle tähelepanu oli suunatud platoonilistele ideaalidele. Kui peahoone või toomkiriku raamatukogu uks tema taga sulgub, on Oskar ohutus kohas.
Asukoht teoses
lk 134
