Lokomotiiv. Tõmmanud Senffi trepi…

Tõmmanud Senffi trepi nurga peal hinge, uurib Julie ümbruskonda. /---/

Julie avastab oma suureks rõõmuks, et temast vaid mõne küünra kaugusel seisab üks daam. Suitsetab pika pitsi otsas sigaretti. Pitsi katab filigraanne ja sensuaalselt kaarduvate rõngastega hõbemuster, mille ümber ilutseb daami ronkmustade ja ovaalsete sõrmeküünte suurepärane kompositsioon. /---/

Julie neelatab. „Ma ei oska kuskilt seda küsida. Olen linnas uus,“ sosistab ta. Põrnitseb daami kiilukujulist dekolteed. Silitab käega vargsi oma kõhtu. „Ma ootan last.“
/
---/
„Vaksali juures. Tiigi tänaval, jahuveski vastas. Kangi alt sisse. Küsi Tatjanat.“ /---/

Julie kõnnibki esmalt vaksali juurde ja otsib üles Tiigi tänava otsa. Sealt on juba näha suur telliskividest jahuveski. Ehkki on õhtu, käib seal veel kibe askeldamine. Veski vastas on mitmekorruseline, range fassaadi ja uhkete ärklitega maja. Selle sisse viib käik.

Ebalevalt kangialusest läbi kõndiv Julie märkab, et suursuguse fassaadiga maja tagahoovis on madal lobudik. Selle ümber käratsevad lapsed, kaevu veerel seletavad kohalikud mamslid midagi üksteisele, vehkides kätega.

Julia ootab kangialuse ees sobivat hetke.

Teosest
lk 61–63