Olen korra käinud vanas anatoomikumis, kui see veel töötas. Tudengid lahkasid laudade peal inimkujulisi kogusid ja riiulitel olid purgid kollaka vedelikuga, mille põhja vastu toetusid kehaosad, aga ka looted ja väärastunud vastsündinud. /---/
Suuremalt jaolt olid sissetehtud inimesed pärit vist juba vanadest aegadest, ilmselt 19. sajandist. Värskem kraam pärines surnukuurist, mis turritas Toomemäe künka sees ilmsüütu olekuga, murumätta alt paistis ainult selle anonüümne pruun uks. Mul oli kõhe mõelda, et needsamad tartlased, keda ma olen näinud tänaval endale vastu tulemas, suure häälega nutmas, üksteise peale karjumas, silmipimestavalt naeratamas, koketeerivalt juukseid silumas, pahaselt otsa põrnitsemas, lebasid nüüd seal külmas ruumis, ilmselt alasti, ilmselt sinakaks tõmbununa, ilmselt kaetud mingi linaga, ilmselt kandes heal juhul nimesilti või halval juhul numbrit ja põrnitsemas tardunud silmadega üles, pilk tungimas läbi kumera tellislae ja paksu mullakihi minuni, kes ma istusin kord seal muru peal nende kohal, kõrval üks tüdruk, meie vahel pudel veini ja kohmetu erootiline pinge.
