Armastus. Kust sind otsida…

Kust sind otsida? Isegi põlenud Tartu on liiga suur. Olen alles Wernerini jõudnud. Astun trepist üles. Ta võib vabalt just praegu siin kohvi juua. /---/

Werner on puhas, lausa steriilne. Pole kära ega suitsu. Kõnnin latrite vahel, inimesi on imevähe. Vanal ajal oli Werner alati puupüsti täis, süüdatud sigarettide hulgast hakkas suitsetajagi pea ringi käima, aga suitsud ja kohv tegid meid ärksaks, sundisid vaimutsema, ärgitasid argumente ja lärmakat rõõmu. Siin sattusid ühte lauda või malemängu taha alles musta mütsiga esmakursuslased ja juba tsaariajal tuntuks saanud kulupead-õppejõud. Siin polnud teisi vahesid peale lauapiirete. Mõned elukunstnikest studioosused elasidki siin, saates õppemaksu kohviku käskjalaga otse ülikooli kantseleisse, ise kohale ilmumata.

Teda ei ole, Jumal laseb mul oodata… miks, ei tea. Istun tühja latri sametsohvale, avan hõlmad ja võtan käpikud käest.

„Mida preilile?“ küsib ettekandja.
„Must kohv ja saiake.“
„Kas teil Tartu toidukaart on?“
„Ei ole.“
„Siis saate ainult kohvi.“

Teosest
lk 169–170