Kus me elama hakkaks? Kindlasti Tartus. See on minu linn. Daugavpilsis oleks me ilma kogu Veljestost, Ukust ja Ehast, Wernerist ja Toomemäest. Peaksime piirduma pürjelite ja nende prouadega, rääkima konjaki headusest ja liha hindadest, sekka lastekasvatusest. Meilgi oleks kindlasti lapsi, aga Tartus oleksid nii lapsed kui ka Tartu vaim. /---/
Uku ja Eha on hoidunud lapsi saamast. Kolmekümne üheksanda suvel, kui Uku sõber ja ülikoolikaaslane Aksel, Mustjala pastor, üks Võrumaa orelimeistri Kriisa poegi, nad laulatas, oli sõda juba õhus. Kui ei oleks olnud, kasvataks Eha ehk juba kahtegi last. Uku ja Eha vaim läheks nendes lastes edasi. /---/
Sestap elame Tartus. Isa (ka tema oleks veel olemas) ostaks meile ilusa korteri, suurema kui Ehal ja Ukul, aga kindlasti samuti Tähtverre, sest seda me paluks. Meil oleks kõik, mida vaja, ja me kirjutaks mõlemad valmis oma doktoritöö, mina rahvaluulest ja tema jumalateadusest. Me käiks kontsertidel ja teatris, kinos ja kohvikus. Meil oleks ilus elu, mille avardaks suureks me nälg kogu maailma teadmiste järele. Nii oleks Tartu meie jaoks ainult mugav tugitool suures hästi sisustatud majas.
Isa võiks meile õieti maja osta. Siis vajaksime muidugi paari teenijat. Teenija ei ole Tartus ju kallis, Aristed rääkisid, kuidas nad palkasid üliõpilaspõlves pärast abiellumist kohe teenija, et loengult tulles oleks söök laual ja tuba soe. Majal oleks muidugi aed…
Asukoht teoses
lk 161–162
