Dmitri sisenes Kirjanduse Majja väikesest hooviuksest ja sattus tuttav-jaburasse ruumi. Nimelt oli keegi teravmeelne paigutanud keset fuajeed seisvale kapikesele televiisori ja selle alla riiulisse korvi küttepuudega. Teler oli nii vana, et sealt võis näha parimal juhul vaid iseenda peegeldust. Võis ette kujutada, kuidas ruumi tuleb mõni vaene kirjanik kulunud sinelikeses, trambib lume viisakalt jalgadega ära, vaatab telekasse, näeb ennast, ja oskab saatusega rahul olla! Kordki ollakse ju sattunud telekasse! Märkab siis aga veel küttepuid ning muutub päris õnnelikuks, sest nende puude abil suudab ta oma külma ja pimeda kodu, kus naine lõdiseb, muuta üheks õhtuks lõbusaks ja soojaks, nagu juhtub mõne rõugearmilise pätinäo-bommariga, kellele haigemajas kogemata puhast piiritust suhu valatakse.
Asukoht teoses
lk 48–49
