Soome ja Venemaa sõlmitud niinimetatud Tartu uue rahulepinguga oli Kemenume Sutselt välja nõudnud Tartusse eriolukorra, mis töötas Eesti, Soome ja Venemaa uuel režiimil sama hästi, nagu oleks jõululaupäeval autoga lumme kinni jäänud kolm kaklevat ametimeest-mundrikandjat: jõuluvana, piirivalveülem ja kirikuõpetaja. Vormid olid neil küll uhked, kuid lumest välja need kuidagipidi ilma koostööta ei aidanud. Kõik uus oli piisavalt harjumatu, justkui oleks orelimängija pärast praostiga tülliminekut suunatud konservitehasesse kõrvitsaid purustama! Inimesed imetlesid uusi kerarõivaid ja kerkivaid arusaamatult bütsantslikke ehitisi nagu mõne kontserdi pealtvaatajad juua täis kontratenorit, kes talle dirigendi poolt imemiseks antud mynthon-sinised-pastillid kohusetundlikult (et jälle kaineks saada) on küll alla neelanud, aga närimata jätnud, nii et soolo ajal kõõksuma hakates parketile lõbusalt hüpeldes palju siniseid nööpe purskab…
Nagu ikka segastel aegadel olid Tartu oma võimu alla võtnud erinevad jõugud, mida, ime küll, juhtisid nüüd üksteist vihkavad kassid. /---/ Ühtviisi nii pensionär-fossiili, aga ka nooruke jangsteri-snobbaileva-bambaaja teadsid karta võrdselt nii Kuu tänava dändikasse kui ka neid pidevalt kimbutavaid Riia tänava sõjaväelisi mantškini-kõutse, keda kutsuti lihtsalt Sõnnikumäe rügemendiks. Patriarhi tiigid olid hõivanud ent veel kolmandad, kasakas-kassid.
Asukoht teoses
lk 39–40
