Reede, 12. märts /2010/
Emajõe vaimud
All-linnas. Tühikäigul töötav elajalikult rõõmus põrgu, mis algab südaööl peale teatavat plõksu, mil vaimud võtavad üle koha ta eest… Need on Emajõe mudast välja roninud uppunute hinged. Luusides nähtamatute koolnutena linna peal, konutavad nad kuskil kõrtsinurgas ja ootavad, kuni mõni kergemeelne kodanik on oma kuuenda õlle või veinipokaaliga jõudnud sinnamaani, mil ta valvsus uinub. Seejärel libistavad nad end joogi sisse ja lasevad alla neelata, misjärel pummeldajal pole endaga enam asja. Nad võtavad üle tema vere, keha ja mõistuse. Tema mina riismed pannakse kinni kuskile ajukäärdude sahvrisse ning ta kehast saab uppunud hingede pillerkaari, ajuvaba lõugamise ja vaimuka möla pühakoda. Kord üle hulga aja saavad vanad vaimud jälle tunda elu sooja hingust! Iga tunniga hõivavad nad uue korruse inimese hinges, küttes seal lõhki kaminaid ja pekstes kõik rõõmsalt segi, kuni aju kõige kõrgemate käärudeni välja… Vastu hommikut lahkuvad nad inimesest, jättes tagantkätt lahti pööninguakna, kustkaudu hõljub välja purjutaja viimnegi aruraas.
Ärgates leiab raskemeelne kodanik end pargipingilt või mõnest võõrast trepikojast, seljakott koos arvuti, dokumentide ja eelmisel päeval ostetud kingadega kadunud. Uue päeva koidik vaatab talle valju kohtumõistjana otsa. Tööleruttajate pilkude all kössi tõmbudes tuigerdab ta treppidest üles, tagasi oma Karlova kööktoa poole…
Asukoht teoses
lk 65
