Tegevuspaik: Tartu Kunstimuuseumi trepil ja nõlval selle vastas.
Tegelased: professor Gustav Suits ja Peeter Olesk.
Olesk: Nüüd see ligineb – lõpp ja algus. Palun, professor Gustav Suits!
Suits: Noormees, mitte Teie ei anna mulle sõna, vaid Muusa. (Kogu rahva poole.) Mu loengute muusad! Seisatusin ma ühel päeval teel „Wernerisse“ kohvi jooma koos Tuglase ja Paul Aristega ülikooli raamatupoe ees ja nägin klaasi taga… iseennast. Mõtlesin, kas „kõik on kokku unenägu“, aga ei olnud. Oligi Gustav Suits, „Võitluse päevil“. Imestasin sisimas, et olen „Eesti mõtteloos“ roosaks saanud. Ma ei ole kunagi näinud elu tuld roosana. Kuid Valmar Adams oleks sellest küll rõõmu tundnud – tema, kes ta pühendas oma esikkogu „Suudlus lumme“ minu mehelikule võluvusele.
/---/
Suits: /---/ Kas ei ole sümboolne, et majas, mis oli minu koduks pikka aega ja andis mulle sünnimaal peavarju kauem kui ükski teine katus, elavad Muusad edasi?
Olesk: Ja Te olete sellega rahul?
Suits: Ei, sellega, et Tartu Kunstimuuseumi sunnitakse kiratsema, muidugi mitte. Kuid ma ei kuulugi tänasesse päeva, see on selleks liiga räpakas ja ilma peata. Ma ootan homset, mil tahetakse jälle olla põhjalik. Nii et – kohtumiseni paremas tulevikus!
Asukoht teoses
lk 2361–2363
lk 11–14
