Sõnad. Ühel talvisel päeval…

Ühel talvisel päeval, enne kui viirus Eestisse jõudis, oli Ada viinud Sonja Tartu teaduskeskusesse. Nad tahtsid käia planetaariumis, lamada pehmetel istmetel tähtede ja planeetide vahel. Sonjat, kes polnud planetaariumisse varem sattunud, huvitas, kas projekteeritud tähistaevas suudab alal hoida kauge tumeda taevakanga müstilisust ja mõju. Ta pidi pettuma. Planetaarium oli kitsas ja täis tuubitud kooliealisi jõnglasi. Laele projekteeritud pilt oli hall, mitte läbitungimatult sügavmust, laekonstruktsiooni kruvid tõmbasid rohkem tähelepanu kui Mars ja Veenus. Viimaseid tutvustas venival häälel oma tööst tüdinenud ja laste nihelemisest ilmselgelt häiritud planetaariumitöötaja. Etendus kestis pool tundi, lõppedes tunglesid lapsed (täis elujõudu ja uudishimu kõike muud huvitavat avastada) ümmargusest mängutoalõhnalisest ruumist välja. Lastekarja kohal kõrgusid Ada ja Sonja, kes püüdsid samuti kitsast ruumist kiiresti välja pääseda.

Teosest