kord…

kord
tartu kunstimuuseumis
otsustasime mängida
musketäre
me olime neli
vanemuise tänava kooli
neljanda klassi poissi
ja athose ema
oli muuseumi direktriss
ronisime kitsedena
vallikraavi mägedel
muuseumi ümber
vehklesime puust
saetud mõõkadega
nii et maa oli must ja
taevas sinine ja
ninast oli veri väljas
kogu värviringi ulatuses
siis tuli athose ema
kutsus meid näitusesaali
pakkus kuuma teed
ja läbi uduste prillide
vahtisime
seintel rippuvat
tõelist elu