Mu kooli vastas oli vana Vanemuine,
kuid hoopis rohkem õpilasi lummas,
kui külla tuli Nukuteatri igakuine
ringreisituur. Ja võimla uksel summas
me seisime ning piilusime saali sisse,
kus näiteseltskond sirmi püsti seadis
ja selle taha lakke riputas kulisse.
Meist mõni julgem õpetada teadis,
mismoodi paremini prože annaks valgust,
kuis kardin sättida, et oleks pime.
Siis kellatirin märkis etenduse algust
ja sündis kustumatu teatriime.
Vist mängiti seal „Nelja meistrit“ (Kangilaski):
Lo – Rebast, Hendrik – Hunti, Väino – Karu,
aeg Jänesele? pähe tõmmanud on maski.
On meeles vaid, et näidend oli maru!
Me kümneid kordi meistreid kutsusime välja –
aplausitormiks kasvas rõõmupinge.
Trupp lahkus… aga igavese teatrinälja
nad alatiseks süstisid mu hinge.
Asukoht teoses
lk 117
