Raja tänava psühhiaatriakliinik tundus nagu ükskõik milline teine meditsiiniasutus, ainult et selle taga asus kõrge piirdega ümbritsetud aed. Aeda olid paigutatud mõned pingid ja lamamistoolid, isegi korvpallirõngas oli. Paljud inimesed teadsid seda kõrget aeda, mõnigi uudishimulik käis vaatamas, kes seal aias parasjagu on ja mis ta teeb. Hoopis vähem oli neid, kes teadsid, kuidas on olla seespool aeda ja vaadata väljapoole. Maiki teadis, mis tunne see on. Kuus aastat tagasi, üheksateistkümneaastasena, oli ta istunud samas aias ja vaadanud kaugele põhjatusse pimedusse, kuigi taevas paistis tollal madal ere veebruaripäike. Ta ei kujutanud toona ette, et tema elus võiks kunagi midagi head juhtuda, elu oli igaveseks rikutud, oma mõtlematute tegudega oli ta põhjustanud midagi, mida ei saanud tagasi pöörata, ja hingepiinad olid määratud kestma igavesti.
Asukoht teoses
lk 305–306
