Armastus pärast. Ma olen täiesti...

Ma olen täiesti kaine ja on päev. Astun pehkinud puutrepist üles. Uks ei ole enam see. Ei ole enam see, mis ta kunagi oli ega ka see, mis ta unes oli olnud. See justkui on minu Pargi tänav 52, aga ei ole ka. Käsi väriseb, jalad värisevad. Koputan. Sammud. Avatakse. Uksel seisab üks poiss. Poiss vaatab mind /---/ Ma tahaks suudelda selle korteri igat sentimeetrit, uksi, aknaid, joosta köögist õue vastu maakividest seina, mis toetub Päeva tänavale. Ma ei tee seda, sest see ei ole uni. Meenub, miks ma siin olen. Sobran oma väikeses kuid põhjatus kotis. Poiss ja naine vaatavad ja ootavad. Võtan kotist välja number kahe. Ja ulatan naisele.

„See on teie oma, vabandust. See on teie 2.”