Esimene kord nägi Leena teda Genklubi suitsuruumis. See oli üks taolisi sündmusi, kus terve maja sai paksult rahvast täis ning hoolimata väljas ulguvast tuulest ja lörtsist oli ülal võimlaruumis higisem kui saunas.
Suitsuruum oli tavaliselt klubi rahulikem koht, seekord aga suutis Leena end vaevu sisse pressida. Mari – isegi toona ei käinud Leena Genklubis kunagi üksi – kadus silmist ning Leena sattus üha sügavamale rahvamurdu. Kuid võtnud pakist suitsu, avastas ta, et on kaotanud tulemasina ja seisis nõutult, pabeross käes. Aga suur see õnnetus ei olnud, ta koputas eesseisja õlale ning küsis valjult, et see üldises müras kuulda oleks:
„Vabandust, on sul tuld?”
/---/
Kuid semester ei olnud veel käes, nagu Mari talle meelde tuletas, ning Genialistide klubis esines jälle Malcolm Lincoln Mimicry ja veel mingi bändiga. Leena polnud pikka aega kusagil väljas käinud ning soostus seekord kaasa minema.
Rahvast kogunes palju nagu ikka ning selleks ajaks, kui Juhkental kella kahe paiku laval spagaate heitma hakkas, oli õhk higist juba liiga paks. Leena põgenes alla jahedasse suitsuruumi, mis bändi esinemise ajaks peaaegu tühjaks oli valgunud. Ta nõjatus sealsamas aknalauale ja hakkas kotist suitsupakki otsima, kui üle toa tuli juba tuttav poiss, süütamata L&M näpus.
„Võta see – mul on see üle.”
Asukoht teoses
lk 91–102
