Me seisame kunstimuuseumi ees. Viltuse maja ees. Maja, mis on viltu vajunud. Kutsutakse – viltune maja. Praegu on seal Johannes Saali näitus. Ma olen ise seda juba kaks korda vaadanud. Mitte, et Saal mulle kuidagi eriliselt meeldiks. Võib-olla meeldib ka, aga rohkem lihtsalt häirib. Vastikult häirib, kriibib seest. Mulle on alati tähtsam olnud lugu. Kellegi lugu. Ja kui ma lähen seda näitust vaatama, siis mulle meenub paratamatult Johannes Saali lugu. Ja selle kaudu annab tema looming mulle emotsionaalse traagilise laengu. Kui rääkida konkreetsetest maalidest, siis mina ei pea kõige erilisemaks tema poodut
suurlinna taustal. „Metropoli“./---/
Raekoja platsis asub mingi uus koht. Ma pole siin enne käinud, tundub okei olevat. Lasen endale leti ääres ühe tekiila kallata ja tellin ühe siidri.
Mis siis juhtus? Ma ei tea seda. Kolmandale korrusele ma lihtsalt ei tahtnud minna. Nii et see siiski on „Metropol“. See, mida ma vaadata ei tahtnud. Ei julgenud. Meritiga polnud siin midagi pistmist. Ma lihtsalt poleks pidanud teda sinna näitusele kutsuma. /---/
Uus koht, hea koht. Istun akna juurde. Baaridaamid naeratavad. Mõne aja pärast nad ilmselt irvitavad juba klientide üle. Siis vahivad lihtsalt mossis näoga sulle otsa ja sülitavad su pannkookide peale.
Asukoht teoses
lk 52–53
