Teadsin tol päeval kogu tõde – ütleme, et ingelliku armastuse kohta.
Et kogen taas midagi peaaegu võimatut – sama mina, kes kunagi üliõpilasena 16 kopika eest Raekoja platsi äärsest kohvkust putru ja klaasi keefirit kõrvale ostis, veeretas üherublaseid näppude vahel, endal rahakotis viiekas. Kui olingi ebatavalise armastuse kohta lugenud näiteks Uku Masingu luuletusi, olin seda mõistnud omamoodi. Kui Masingut avaldas Vello Salo – kes elas Tartus Pikal tänaval majas number kaks –, oli oli Masing ehk kindel, et kirjastaja saab temast aru.