Saabus talv, tuues kaasa külmad ja üksluised ilmad. Päevad olid lühikesed ja inimesed ei väljunud kuigi meelsasti oma soojadest kodudest. Naatan õpetas lastele ikka nendesamade maade ja merede nimesid, mida juba aastaid õpetanud oli, tõdedes endamisi kurvalt, et mitte ühtegi merd ega saart ei ole enam viimase paarisaja aasta jooksul juurde avastatud, samal ajal kui inimeste arv maailmas aina kasvab ja üha rohkem taime- ja loomaliike hävib.
Et karm talv kurnas tervist ja energiat ning päevatöö oli pikk, siis hakkas Naatangi otsima taas rohkem soojust perekonna ja sõprade keskelt, samal ajal kui unistused teekonnast maailma lõppu muutusid tasapisi aina ähmasemaks ja ebamäärasemaks.
Asukoht teoses
lk 77
