Päikesepoolses toas. Jakobi mäel läks...

Jakobi mäel läks kaotsi läbipaistvast mustast siidist kuldsete poolkuudega sall, mille Tallinnas enne 90-ndate inflatsiooni soetasin. Sall oli kerge ja lendas kaelast, libises mujale, kui kiiresti TEMA juurde läksin. Ühe mehe juurde, kelle juurde aga?

Sel on tõesti tähendus – kas kiirustasin asjata või kaugeleulatuva põhjusega?

See aitaks hinnata, kui palju ma ikkagi kaotasin koos musta siidsalliga.

Tallinnas ostsin palju riideid. Raiskasin riidepoes tööga kergelt teenitud raha, nagu süda soovis.

Kaubamajade vahelisest ülekäigust läksin alles üleeile tagasi vaatamata üle nii kiire sammuga, et nikastasin jala. Oli väga õudne. Et mitte tarduda, hulluks minna, kõiki kontakte katkestada, lõpetada, jätta kus seda ja teist maailm, kus olin just praegu mehest lahku läinud. Seitse aastat ja midagi. On peale seda võimalik üldse lahku minna?

Teosest
lk 237–238