1. jaanuaril istusin hoovil puuraiumispakul, ümberringi öine agul, kell oli natuke üle südaöö, ja märkamatult sai läbi ilutulestik, milleta uusaastaöö Tartus kindlasti ei möödunud. Ma ei tundnud külma. Mul oli kõigest ükskõik. Lõpuks läksin tuppa – astusin paar sammu läbi tillukese eeskoja trepist alla poolkeldrisse. Uks paremal viis naabrimuti korterisse.
Kasinalt valgustas 11 ruutmeetri suurust ruumi kraani kohale kinnitatud punase kupliga seinalamp.
/---/
Võtsin jäiselt pliidiraualt emailkannu, läksin tagasi õue ja täitsin kannu lumega. Veetoru oli külmunud. Vett pidanuks tooma tänavaristilt või naabertänava kaevust, aga mul polnud selleks jõudu. Jätsin lume sulama – toas võis olla kümme soojakraadi.
Asukoht teoses
lk 159-160
