Ulaharitlane. Oli juba suur... (Looming, 1931, 2)

Oli juba suur hämarik, kui Pihlap üksi lahkus kohvikust. Õhtu oli soe, varakevadine; päike oli sulatanud päeval tänavad jooksma, ja ka nüüd nirisesid rennid ja lumevett jooksis korisedes sügavaisse restiaukudesse. Voorimehed tiristasid oma saanidega viimseid sõite, sest kohati jalased lõikasid läbi pehme lume ja naksatasid kividesse.

Meeleolu oli kõikjal kevadine, inimesi jalutas parvedena tänavail. Pihlap kadus samuti mustavasse parve, mis nihkus väga aeglaselt. Ta laskis end sellest edasi kanda, olles üheks lüliks ta nõtkes selgroos, mis roomas majade vahel edasi nagu maokoljat.

Tänava nurgil oli ametis ekspresse, kes levitasid lendlehti: kuski jälle peeti vabamõtlejate koondise koosolekut. Ning teisel tänavanurgal sama kollane paberilipakas ulatati möödujaile pihku: tulge kõik, kes tahate kuulda tõtt, vabamõtlejate koondise koosolekule.

Teosest