See tyhi roheline maja...

See tyhi roheline maja Kassitoome kandis,
mille kivitrepil yhe suveharja varahommikul
Sinuga istudes
vaatasin poolprofiilis Su vanaaegset nägu,
põselohkude ringmängu
ja palgete selgeid kaari Toome valguse eel.
Taevas peatus vahtra võras.
Tundus, nagu oleks me kunagi
pikki aastaid elanud selles majas,
nagu me noorelt surnud,
Ylikoolis õppinud esiemad
käinuksid neis tubades
eratunde andmas,
möödudes kõige mööduva kombel,
kuulatanud akna all pianoola kõla,
mis suvises hämaruses
segunes hobuse kapjade häälega sillutisel.
Vaevu hubises kivikuju juures veel
yks latern seal eemal Toomemäe vallil.
Ehitusmeistrite võrratu mõte,
puitpitsid ja viilud, eri pindade uksed, nupud ja nukad,
postkasti puust numbrid, mille
alt lendas sisse kirjade
sookureparv
kõike seda oleks nagu vaadanud
tuhandeid kordi mööda sillutist käies
ja õunapuude alt ära korjates juba mädanevaid õunu,
kastes seda, mis kasvada tahtis,
kojamehe õide puhkenud luud,
veerennid vihmade lõpus, lehed voolamas alla.
Muistne laps jättis seinaõnarusse
oma esimese kohmaka tähe.
Ta nukk tundis meid ära.
Koputada tuleb alati kaks korda.
Trepikäsipuudel ei saa iial kyllalt oma sujuvusest.
Astmed on end lõpmatusse astendanud.
Nii palju keldreid. Igas midagi veelduvat,
yrgaegne paat, karukellade kimp,
Peaingli klaasist silm,
poliitiliste ilmakordade täielik nimistu
ja endisaegade varud, mis jäidki puutumata.

Ammu on sulet see maja ning saepuruplaatidega
kinni löödud verandade ja ärklite vaated,
kuid endine ei lahku, tal oli piisavalt aega
settida neisse kõrgetesse lagedesse, seintesse
ja põrandalaudadesse ning jääda.
Räigeimgi vandaal langetab käed tema vankumatuse ees.
Ta mõistis muutuda iseenese materiaalseks varjuks,
mis hõlmab lähedalolijate tajud.
Hingetõmbed trepil
segunevad ammuste möödujate uduauru
ja sadenevad igaviku kastena
elusast krepp-paberist moonidele munakividest veerega peenral.

Siiski on yleval paokil yks aken selles hoones
ja seal istub liikumatu unistaja
veel kymneid kevadeid enne uut veeuputust,
kui Toome-alused sängid saavad triiki täis
ja uitvoolud viivad majade rusud synnitavasse Emajõkke.
Sellele linnale anti veel mõlgutamiseks aega.
Unistaja silmitseb avali jäänud
taevast aia kohal.
Õunapuuõite lõppematu kuma
palistab ta tooli
suvesse sulades,
sygis puhub ta ymber koltuvaid lehti,
talv ei keela talle oma purikate
talendikaid talbu
ega kevad sulamist
kogu kliima tiirutab tolmukybemetena
toa neljas nurgas,
aga unistaja pilk ei hälbi taevalt, mida ta tõepoolest teab
inimeste vahel tärkavat yhel omatehtud tunnil.

Teosest
lk 312–314