Järgmisel õhtul enne kuut ajab kütja Mõtus omale tsiviilriided selga, viskab katlakoldesse viis-kuus rammusat kühvlitäit sütt, nii et rohkem enam sisse ei lähegi, ja seab sammud Õpetaja tänava uhkesse majja, kus olla enne sõda elanud Eesti Vabariigi peaminister. Aga nüüd paikneb seal Eesti NSV Kirjanike Liidu Tartu osakond, kus mõnikord õhtuti jagab juhataja lahkel nõusolekul noortele oma teadmist luulest Ain Kaalep ise. Ega neid pooljuhuslikke kooskäimisi keegi ametlikult seminariks söandagi kuulutada, aga sihuke sõna on mõnes suus liikvele läinud ja Jaan on samuti platsis. /---/ Varsti läheb üks roheline luuletaja minema, siis tehakse lahti pudel ja otse loomulikult valatakse ka noortele, ainult pitsid on nii väikesed, et pista või hambaauku. Kalju palju ei räägi, kuid seda jutukam on Ain ja noortel pole vahele rääkida suurt midagi, pigem pisut vahele küsida, et peamiselt luule ja kirjanduse ümber käiv jutt võtaks uut tuult. Aga varsti saab otsa pudel, jahtuvad jutud, palitud aetakse selga ning kell üheksa on Jaan tagasi oma kolde ees, milles miilab alt õõnsaks põlenud kuhi puhast tulekoorikut.
Asukoht teoses
