Minu esimene elu. Loomulikult oli Tartu…

Loomulikult oli Tartu muusikapäevade pilet Eesti popmuusikamaailma kõige defitsiitsem kraam. Vanemuise kontserdisaali pääsesid vaid valitud tüübid, eelkõige muidugi korralduskomitee tuttavad ja sõbrad, mistõttu Rein Lang, Riho Illak, Erki Berends Ja Jaan Habicht muutusid enne muusikapäevi muusikafännide ihaldatuimaks sihtmärgiks.

Need vähesed, kes end lõpuks saali suutsid pressida, jälgisid laval toimuvat pühalikul ilmel ning tervitasid iga ettekannet marulise aplausiga. Õhkkond oli ülev, saal hingas muusikutega samas rütmis ja mõistagi mõjus see artistidele inspireerivalt /---/.

Kui õhtune kontsert läbi sai, siirdus kogu seltskond banketile restorani, kus joodi ennast korralikult täis ja pandi kitsukesel laval kokku erinevaid jämmivaid koosseise. /---/ Kuna ööbimiskohtadega oli tol ajal Tartus suur kitsas käes, siis majutati osa muusikuid Emajõe kai äärde ankurdatud laevale Lermontov. Sealsetest pidudest ja seal tehtud tegudest räägitakse siiani legende. Osa muusikuid olid järgmisel päeval nii loppis, et suutsid vaevu oma partii maha mängida.

 

Asukoht teoses
lk 301–302