Oled tüdruk, kes…

Oled tüdruk, kes valehirmu pealinnast
Tartu lippas.
Läbi lume, õues oli –2 kraadi ja sa täpselt ei adunud,
miks või milleks,
kuid aimasid, et see ehk on armastus?

See salapärasus, mis kutsus
Riia ja Rüütli tänavale,
Herne ja Kaunase puiesteele.
Sa olid 16 ja kandsid tumerohelist kleiti.
Läksid, sest pealinn hirmutas sind ära.
Seal ei usutud enam su pisaraid
ja poiss, keda olid kõigega armastanud,
jättis su peale kahte kuud maha.
Ta trampis su armastuse valetades katki
ja kõik muutus külmaks.

Nii sa tulidki Tartu
ja nägid, et armastus on ainult uskumise küsimus.
Võtsid käest kinni,
suudlesid
               ja muudki.
Kas see oli see, mida otsisid?
Tinderideit ja oled nüüd süü sisse uppunud?

Nüüd oled 18.
Sa pole kaks aastat Tallinnas käinud, sest su hirm
sai suuremaks kui vajadus.
Ja kõik tundub taas justkui siis, kui tulid, et jääda.

Hommik,
jooksed apteeki, ostad kohvi ja hirmuvalutabletti.
Kõikide silmad on sinul,
kõikide süü on sinu.

Ka Tartu muutub külmemaks ja külmemaks.
Sa kõnnid üksi, kell on kaheksa.
Läbi lumesaju
nagu Kõrboja perenaine.

Armastus, mis kutsus – tõi armastuse, mis hukutas.

Kas see siis üldse oli, armastus?

Teosest
lk 18–19