Möödunud elu seiku meenutas Valme kerge huumoriga. Kunagi oli ta mõnda aega Werneri kohvikus ettekandja.
„Sinna hakkas käima üks venelane, lennuväeohvitser,“ seletas ta Kaljule mõnusalt, kui nad pärnaõieteed jõid, „ja lõi mulle külge. Tellis alati klaasi teed, istus eesruumi akna alla, jõi lurinal. Ja tahtis mind peale hammustada!“ Valme naeris lõbustatult. „Saad aru küll! Arvas juba, et ma olen tema oma. Oli ilus, sihvakas mees, musta lokkis peaga. Harilikult nõukogude ohvitserid tollal Werneris ei käinud. Kas oli neile kohvik keelatud, või polnud nad harjunud, ei tea.“
„Mis sellest tuli?“
„Ära muutu kärsituks! Midagi ei tulnud. Kui oleks tulnud, vaevalt ma siis siin istuksin ja sinuga vestleksin. – Ma võõristasin ja pelgasin teda. Ta jäi nukraks, kui kurameerimine ei edenenud, ütles: te, eestlased, kardate kõiki. Aga mind ära karda, ma armastan sind! Siis sain Valduriga tuttavaks. Läksin mehele. Me kumbki ei olnud enam noored.“
Asukoht teoses
lk 221
