Eesti – mu arm. Reisikiri Tallinnast ja Tartust juunis 1967. Verneri kohviku nimi...

Verneri kohviku nimi on väheütlev „Tartu“. Lauad siin on alati täis, rahvast seisab ja ootab platsi. Siin on hea olla: lühikeste mustade kleitide ja pitspõlledega ilusad ettekandjad, suured pehmed tuhksuhkrused magusad saiad ja sofistikeeritud atmosfäär. Ülikooli peauksest sisse ja välja voorib noori inimesi, portfellid kaenlas. Kevadsemester on lõppenud, kuid eksamid on täies hoos. Teadetetahvlid trepikojas on vanal kohal, juurde on tulnud autahvel eeskujulike ülikoolitöötajate näopiltidega. /---/

Vana valge klassitsistlik saal on uuesti-sündinuna veel ilusam ja ehteks Taaralinnale. Sammastik, rõdud ja parkettpõrand on käsitöö ja heas kvaliteedis. Aula on saanud uued ilusamad kroonlühtrid ja sini-halli riidega uued pehmed toolid. Tulekahjus hävinud marmorist Lenini büsti asemele on tehtud uus ja väiksemas formaadis. /---/

Teel näitab ta mulle ülikooli õpperaamatukogu, mis asub endise Ülikooli kiriku ruumides. Lugemissaalides istuvad sajad noored uurides raamatuid ja tehes märkmeid.

Teosest