Sügislehed katsid Tartu tänavatel viimased lohud ja külmast murenenud asfaldipraod. Kätte oli jõudnud aastaaeg, mis iseloomustas akadeemilisest vaimust kantud linna kõige paremini. Terve ilma pealt kokku tulnud noored üliõpilased olid tutvumas oma uue koduga. Paigaga, kus värvikirevates puumajades elades tuli ise ahju kütta ja raamatutest vaimutoitu peale ampsata. Pendelränne raamatukogu ja kohvikute vahel näis olevat paratamatu osa elust, mille kõrval pidi vahepeal tõsise näoga kuulama väärika professori monoloogi sotsiaalsetest konstruktsioonidest. See oli aeg, mil kuldne noorus ulatas käe hallipäisele elutarkusele. Sedasi kirjeldasid oma ülikooliaastaid tudengid, kes tahavad oma noorusaja patte väiksemaks mõelda.
Asukoht teoses
lk 7
