Trennist koju tulles kuulen Kastani-Vanemuise
nurgal järsku: „Hurraa-hurraa, vägistatakse!“
Mingi paarike naerab teineteist kaisutades-
käppides.
See on nagu võlts-sissepääs kuhugi tunnete
allilma. Vaatad – õudne päevinäinud uks,
avad – ainult vana punane tellissein.
/---/
Otsin seda õiget, seda päris murret neist
korteriakendest, Kastani tänaval on mõned päris
ilusad, eriti Tähtvere poole.
See õige murre. Ma koliksin sinna sisse.
Kahetoaline keel, millest ainult mina aru saaksin.
Köök. Ühes toas diivan,
ja siis teine tuba, kus ma sellest tühjast diivanist
rõõmu saaksin tunda.
Asukoht teoses
lk 34
