Piirpääsukese Euroopa. Minu igatsus on…

Minu igatsus on lihtsam, olen, nii ma arvan, otsinud paika, kus oleksin päriselt kodus. /---/ Ise arvan, et minu otsimiste taga on ka see, et kaotasin oma päriskodu varakult lapsepõlves, enne kolme aastaseks saamist. See oli vanaisa maja, mille kunagi Aino ja Oskar Kallasele projekteeris Soome arhitekt Valter Thomé. Maja, mis tookord, enne sõda oli veel linnast eemal keset suurt aeda ja parki. Saksa sõjaväe korraldusel pidime majast lahkuma. Linna pommitati, sakslased viisid oma olulised asutused kesklinnast välja. Meile anti maja vastu uus korter kesklinna Magasini tänavale. Pommide alla. Pärast Kallaste idülli algas õigupoolest minu pagulaspõlv. Esimestes kesklinna-mälestustes ongi pilte varjenditest, kus tattnina-lambikese hädises valguses inimesed istusid-tukkusid oma pambukeste kõrval. Lastele oli see varjendis-istumine vahel isegi huvitav: mõni täiskasvanu jutustas meile muinasjutte, muud neil teha polnud.

Meie elamine Magasini tänaval muutus aina ohtlikumaks. Lennukeid ilmus taevasse rohkem, osal neist tegid mootorid „jõua-jõua“ – need olid punakotkad, teistel „rrrrrr“ – need olid Saksa hävitajad. Seda ma mäletan. Vist ka „jõulupuid“, langevarjudega aeglaselt laskuvaid valguspomme, millega linn pommitajatele nähtavaks valgustati.