Igatahes ei võinud olla tema valitsuse all ägava Tartu purustamise põhjuseks see, nagu meeldinuks tal sõbrale kinkida mitte õitsev linn, vaid varemed. Oli ju teada, et Peeter nagunii oma lubadustest ja allkirjastatud lepingutest kinni ei pea. Ta muidugi ei kavatsenudki Tartut Augustile üle anda. Seda enam, et too Karl XII käest korralikult tümitada oli saanud ning formaalselt sõjast välja astunud.
/---/
Nii linn kui selle ümbrus tuli Peetri käsul täielikult laastata, et Karl ei saaks Tartut oma tugipunktina kasutada. Ehkki miski Karli seesugusele kavatsusele ei viidanud.
/---/
Sellest hoolimata jätkus Tartu tühjendamine. Isegi sandid vaestemajadest ja teenijarahvas aeti [1708. aasta] veebruari alguses linnast välja. Seejärel valmistati ette kõigi kodanike väljasaatmine. Ettevalmistuse üheks osaks oli nende kodanike täielik paljaks riisumine, nende vara toimetati peamiselt Pihkvasse.
Küüditamist tuli läbi viima tsaari lähikondlane Apraksin. 18. veebruaril pidid kõik linnast lahkuma. Küüditavate majade ette seati vene püssimehed, kes teatasid omanikele: „See kuulub nüüd tsaarile.“
Suur osa eestlasi, keda oli linnas enamik, lasti minna maale, kuhu keegi soovis, samal ajal rüüstati nii talusid kui mõisaid. Kuna eriti põhjalikult rüüstati Tartu ümbrust, siis põgeneti sealt massiliselt. Aga kuhu kellelgi põgeneda oli?
Põgenes ka Linda koos Maidu perega, kui nende taluhoonetele tuli otsa pandi.
Asukoht teoses
lk 181–184
