Venelasi tuli aga piirajatele aina lisaks ja nende ülemad ei hoolinud sõdurite eludest karvavõrdki, vaid lasid neil lausa tule all linnamüüride poole siksakilisi kraave kaevata.
Samal ajal suurenes turmtuli linna pihta, sest venelased olid laskemoona juurde saanud ega pidanud seda säästma. Paari nädala jooksul tulistati linna tuhat viissada pommi, süütekuule eraldi arvestamata. Linnas said neist pommidest surma ja vigastada väga paljud, kellest enamik polnud mitte sõjamehed.
Ka kirikud said järjepanu tabamusi. Nii langes ainuüksi Maarja kirikule neil päevil üle viiekümne pommi. Pihta said raekoda, ülikoolihoone, kaalukoda, Rootsi koolimaja ja veel mitmed linna olulised hooned.
Üldiselt tulistati huupi, et linlastele hirmu külvata. Kahe nädala jooksul hävis linnas ligi sada hoonet.
Linna kaitsjad olid andnud korralduse tänavatelt üles võtta munakivisillutis, et linna langevad pommid ei põrkuks nendelt majadesse ja inimeste pihta. Seda täielikult teha ei jõutud ning taoliste põrkumiste tõttu juhtus õnnetusi.
Üheks kannatadasaanuks oli ka Linda, kuid õnneks ei tabanud teda põrkelt jalga mitte kuul ise, vaid selle poolt lahti löödud kivikild.
Asukoht teoses
lk 107
