Tartu elas küll ärevalt, kuid siiski oma tavalist igapäevast elu.
Paraku asus Tartu liiga lähedal Venemaale ning oli ikka ja jälle saanud selle naabri läbi kannatada. Mitmel korral oli ta nende võimu all olnud. Ja hullem ootas ees.
Elmer oli see, kes tahtis tagasiteel kindlasti Tartust läbi minna, et seda targaks peetavat linna uudistada. Värvu oli pärast mõttetuvõitu luureretke pinges ja kartlikum kui muidu. Ta oli öelnud:
„Kas tasub linna sisse minna. Linn on ohtlik koht.“
„Ei ole ohtlik, pigem vastupidi, linnal müürid ümber ja kaitsesalgad sees,“ julgustas teda Elmer. Ja lisas:
„Seal elavad haritud inimesed.“
/---/
Nad sisenesid niisiis müüriga piiratud linna läbi Toomeväravate, nagu selle juures seisev vahimees neile selgitas.
/---/
Noored kõndisid läbi mitme tänava ning Elmer oli vaimustatud suurtest kivimajadest.
/---/
Elmer jõudis veel uudistada Tartu raekoda ning ta peatas selle ees noore mehe ja küsis:
„Kus on siin ülikool?“
Ta oli sellest imeasutusest kuulnud oma isalt.
Peatatu vaatas Elmerit pealaest jalatallani ning vastas:
„Sina, sõber, sellesse ülikooli küll ei pääse.“
„Ega ma tahagi,“ tunnistas Elmer. „Tahan ainult vaadata.“
„Mida vaadata? Kas seda, kuidas üks kooliasutus vaimuvalgust kiirgab? Aga kahjuks on sellest juba kolm aastat möödas, kui see ülikool siit Pärnusse üle viidi.“
Asukoht teoses
lk 54–56
