Kristel rabas mind tõeliselt, kui Pirogovi juures juhuslikult kohtusime. Kõigepealt teatas ta peamise uudise, et on liitunud Elu Sõna kogudusega, ja jutustas õhinal nende ühispalvustest ja kirgastumisest ning muust taolisest. Seisin nagu soolasammas ega saanud sõnagi suust, temast poleks seda kuidagi oodanud. Minu ettekujutuses pidi kristliku sektiga liitumiseks olema inimesega midagi ränka juhtunud, kas raske üleelamine või muu kriis. Vaatasin teda tähelepanelikult, aga Kristel polnud muutunud, oli sama naerusuine ja rõõmus nagu varemgi. Olin elusõnalasi linna peal näinud, nad olid kobaras koos, käed taeva poole tõstetud, ja laulsid ennast õõtsutades rõõmsat kiitust Issandale. Kõneisik oli Jumala kutset kuulnud noor Albert Türnpu, kes lasi ekstaatiliselt sõnadel voolata katkematu tulvana, sellist asja polnud siinmail veel nähtud. Elu Sõna tegelased ilmusid rahvakogunemistele ja isegi levimuusikapäevade kontserdile Tähtvere laululaval, kus enamik muusikuid oli maani täis, aga rahvas läks pöördesse, sest alanud oli laulev revolutsioon. Seisime koos „metallist“ Jürkaga (hilisem Ulmeguru), ise karvased ja neetidega tagides (mina vähem), ning jälgisime kõrvalt, kuidas Tallinnast saabunud punkar Kojamees oma pundiga elusõnalastele lähenes ja neilt aru päris. (Kristelit ma sekti liikmete hulgas ei märganud.) Türnpu vehkis kätega ja kuulutas kõigile Jumala õnnistust, samuti seda, et kõik me saame olla teistele õnnistuseks. – „Ja me armastame teid ka!“ hüüdis Türnpu Kojamehele, kes raputas pead ja teatas: „Meie teid ei armasta.“ (Ta oli eelmisel õhtul Sõbra majas toimunud punkbändide kontserdil esitanud pala „Vennad Kristuses”, mis on teadagi ristiusuvastase sõnumiga.)
Sekti kuulus üsna tuntud mehi, liitujate hulgas oli ka Tõnis Mägi, kes oli ülikooli klubis klaveri taga esitanud oma „Looja, hoia Maarjamaad”, loo lõpus sügavalt kummardanud, endal pisarad voolamas. See oli täielik katarsis, olin seal. – „Ära mine, Mäks,” karjatas tuttav poolpunkarist poisilik tüdruk, keda kutsuti Jussiks. Oli teada, et Mäks kavatseb Eestist lahkuda, emigreeruda, seda tegid sel ajal paljud, nii mõnedki loovinimesed olid siis kuidagi katki.
Asukoht teoses
lk 479–480
