Ma ei teinud oma armumisest mingit saladust, vaid patrasin sellest üle ühika. Sellest polnud lugu, sest armusin peaaegu iga päev, vaimustavaid olendeid leidus kõikjal Emajõe Ateenas. Näiteks nõtke filoloogipiiga, kes mu ees pillas oma luuleridadega paberilehe ja punastas, kui selle talle ulatasin. Punkarliku Nina Hageni soenguga kummaline tüdruk, põrgulikult hõrgutav, kes istus külgbaaris liikumatult kohvitassi taga, ei öelnud sõnakestki ega naeratanud kunagi. Nudiks aetud peaga ja rangete prillidega miniatuurne viiuldajaplika muusikakoolist. Klaasistunud silmadega kräsupäine arstitudeng, kes jäi EPA peol väga purju, nõnda et teda tuli tantsu ajal püsti hoida. Salapärane boheemitar, kes kutsus tutvumise järel kohe erakasse külla ja kellega vestlesime küünlavalgel öö läbi. Keegi graatsiline piiga, keda nägin sageli ülikooli raamatukogu kohvikus mööda vilksatamas. Kes iganes.
Asukoht teoses
lk 472
