Semiootikast Kassaris Jaan Unduskiga. Õppisin Tartu Ülikoolis…

Õppisin Tartu Ülikoolis aastail 19771982, kui Lotman oli seal aktiivselt tegev. /---/ Isiklikult ma teda ei tundnud ja pisut vahetumaks osutus vaid üks põgus eluoluline kokkupuude juba mõned aastad hiljem. Nimelt 1987. aasta septembris. /---/ Veetsime paar päeva koos abikaasa Maarja ja vanima tütre Marioniga, tollal veel meie ainsa lapsega, Valgemetsas, kus oli Mihhail ja Piret Lotmani suvila. Olin hommikul sõitnud Valgemetsast ülikooli raamatukokku ja pidin õhtupoole kokku saama Piretiga Lotmanite Burdenko (nüüd Veski) tänava korteris, et Valgemetsa rongiga tagasi sõita. Helistasin uksekella ja Juri Lotman oli üksinda kodus, Piret polnud veel jõudnud. Nüüd järgnesidki need ajaloolised viis või kümme minutit koos Lotmaniga, kes kogu aeg aktiivselt ringi toimetas. Ega ta vist täpselt teadnud, mis ta peab minuga peale hakkama. Ta pani mind diivanile istuma ja küsis emalikult, kas ma süüa tahan. Ütlesin, et pole soovi, aga ta läks ikkagi ja tõi mulle külmkapist kaks kohukest, neid magusaid, laste omasid. Võib-olla ka teed. See mõjus natuke naljakalt ja ma ei mäletagi, kas ma sõin ühe kohukese ära või mitte. Siis läks Lotman millegipärast samas toas asuva ahju juurde, tegi ahjuukse lahti, vaatas sisse ja pani uuesti kinni. Võimalik, et isegi mitu korda. Aga kõik toimus ju septembris, oli suhteliselt soe ilm ja ega ahjusid vist veel köetud. Selle tegevuse semiootika vihjas ilmselt asjaolule, et ta oli kuidagi kimbatuses. Arusaadav, kui inimene kistakse laua tagant ära ja ta peab äkki võhivõõrast teenindama. Ilmselt me üht-teist ka rääkisime, aga mitte midagi sellist, mis meelde oleks jäänud. Varsti oligi Piret, Lotmani minia, kohal, võttis korraks mantli maha ja ajas paar sõna juttu. See oligi peaaegu kõik. Ah jaa, veel üks südamlik asjaolu enne korterist lahkumist. Lotman hakkas Piretile viisakalt mantlit selga aitama, ega see kergesti läinud ja siis avastas Piret, et tegu oli hoopis Zara, tema ämma mantliga. Ühesõnaga, ega Lotman vist väga täpselt teadnudki, milline on ta naise mantel. Või oli nii mõttes, et ei märganud. Või oli esikus lihtsalt pime. Juhtub-juhtub. Aga korraks tuli meil kõigil muie suule. Siis leiti õige ja parema väljanägemisega palitu ning kõik sai korda. Nii et see minu põgus kohtumine meie esisemiootikuga sisaldas ka mitmeid koomilise semiootika elemente. Ja igatahes jäi mulje, et toitva ema roll on perekonnas suuresti mehe kanda.

Teosest