Introverdi monoloog. Arvestades seda, et…

Arvestades seda, et Pärnu on Eesti ajakirjanduse häll ja tegelikult oli omamoodi juhus, et Jannsen tegi esimese laulupeo just Tartus ja mitte Pärnus /---/.

Olgu öeldud, et Jannsen ei oleks Pärnust mitte kusagile läinud, kui tema kohalik kirjastaja Friedrich Wilhelm Borm (1812–1881) poleks teda rahadega hanitanud. Jah, noor Koidula oleks läinud ehk ikka Tartusse koduõpetaja kutset omandama aga Jannsen poleks Pärnust mitte kusagile läinud. Kui Borm oli Jannsenit juba kõvasti püganud ning Tartu kirjastaja Heinrich Laakmann pakkus samal ajal rammusamat sissetulekut, siis läinud ta oligi. Jannsen siis. Koos Koidulaga.

Omamoodi hale on vaadata, kuidas tartlased on oma emajõeäärse ära rikkunud sellega, et võtsid sajakroonise pealt täiskasvanud Koidula lokkisjuukselise pea ning panid selle ühe jalaga lapse külge. See oleks justkui mingi püüd tõestada, et Koidulal, ta lapsepõlvel ja aiaäärsel tänaval oleks midagi Tartuga pistmist. Ebaproportsionaalsete jäsemetega ning uskumatu tursanäoga Jannsenist ei hakka rääkimagi, eks. Nii haledat lati alt läbijooksmist ja magedat enesetõestamise katset ei oleks Tartult oodanud.